Ajalugu

Ajaloo kohta saab kõige täpsema ülevaate veskis, kui veskiemand pühendab külalise veski pika ja  keerulise ajaloo käikudesse täpselt nii palju kui on külalisel huvi.

Hellenurme vesiveskit on esmakordselt mainitud adramaarevisjonis 1721.

Hellenurme vesiveski praegune hoone ehitati 1880. aastal mõisnike Middendorffide poolt Elva jõe paisjärve äärde. Algselt asus hoones loomasööda veski ja ka viinavabrik. Eesti iseseisvumise järel kuulutati 1919.a. välja maaseadus, millega mõisnike vara riigistati. Nii läks ka see veski Eesti riigi omandisse. 1922 võtsid veski rendile vennad Karl Rudolf (veskiemand Mae vanavanaisa) ja Heinrich Veski. Osteti uued seadmed: püülivaltsid, puhastusmasin, tangulõikajad ja sõelad. Lihtjahuveskist sai nüüd jahu-ja püüliveski, millisena on veski sisustus säilinud üldjoontes tänaseni. 10 aastat hiljem, 1932, osteti kogu veskikompleks (teisel pool tammi töötas ka saeveski) EV-lt ära. Saabus selle veski hiilgeaeg. Veskist 150 meetri kaugusele, künka otsa, ehitati uhke taluhäärber, kus vanavanaisa Karl Rudolf Veski oma perega elama asus. Vanavanaisa oli matemaatika õppejõud Tartus ja koolide inspektor, andis välja hulga matemaatikaõpikuid. Tema vanem vend, Johannes Voldemar Veski, oli keeleteadlane ja akadeemik Tartu Ülikoolis.

29.07.1940 natsionaliseeriti veski taas ja allutati kohaliku tööstuse rahvakomissariaadile. Pärast sõda sai sellest kolhoosi veski. Püülivaltsid töötasid aeg-ajalt. Põhijahvatus oli kivide vahel kolhoosi karjale söödavilja jahvatamine, selleks lõhuti veski peaukse kohale suur, kahe poolega ukseava, et kastikauto saaks vilja punkrisse kallata ja kaks kivipaari tonnide viisi vilja päevas läbi jahvatada.

Kui veskihoone natsionaliseeriti, jäid vanavanavanemad oma elumajja edasi elama. 1949. aasta märtsiküüditamise eest põgenesid nad metsatallu tuttava juurde. 17.04.1951 leidis Eesti NSV Elva rajooni töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee oma istungil: Hellenurme jahu- ja saeveski natsionaliseerimine 1940. a. ebaõiglaselt läbiviidud. Osa hooneid on jäetud veski endisele omanikule Karl Veskile, ehkki nende hoonete kasulik elamispind ületab maal ja alevites natsionaliseerimisele kuuluvate hoonete mahu. Ka pole Hellenurme jahu- ja saeveskile 1940. a. natsionaliseerimisel mingit maa-ala, mistõttu veski asub faktiliselt endise omaniku maa-alal. Kuna nimetatud olukord on täiesti ebanormaalne ja teenib endise omaniku huvisid, Elva rajooni TSN Täitevkomitee otsustab:

Hellenurme jahu- ja saeveski täiendavalt natsionaliseerida ning anda Karl Veskile kuulunud hooned koos krundiga kohaliku ja põlevkivi-keemiatööstuse ministeeriumi rajoonitööstuse valitsuse Elva rajooni  TSN täitevkomitee tööstuskombinaadile.

19.04.1951 koostati veel Karl Veski valduses olevate Hellenurme jahu- ja saeveski hoonete mõõtmise akt. (Eesti Isikulookeskus, HELLENURME VESIVESKI 161229 PEREKONNALOOLINE UURIMUS. 28.10.2017)

Veskipere sunniti lahkuma ja nad läksid tagasi Tartu. Elumajja kolisid sisse kolhoosnike pered ja hiljem kolhoosikontor. Läbielamised murdsid vanavanaisa, ta suri 1953. Ta maeti Tartu Pauluse surnuaiale sinimustvalge lipp kirstus padja all…

Eesti taasiseseisvumise järel kuulutati välja omandireformiseadus, mille alusel endistel omanikel ja nende järglastel oli õigus vara tagasi nõuda. Tagastamisprotsess kestis 10 aastat. Kohtuotsusega saime küll oma varad tagasi, aga maksime kompensatsiooni kolhoosi järglasele ühistule juurdeehituste eest, mis tänaseks päevaks on kõik lammutatud…

1994. aastal  algas taas veskis veskipere järglaste aeg. Praegu töötab vesiveski muuseumina. Aastakümnetega on Muinsuskaitse, PRIA, Interregi suuremate ja väiksemate toetuste abil ning oma vahenditega ring peale tehtud katustele, ehitatud leivakoda, korrastatud erinevaid ruume, konserveeritud saeveski, korrastatud ja hooldatud veski ümbrus, remonditud turbiinid. Valmimas on värkskoda ja loomekoda.

Hetkel on Hellenurme veski viimane vee jõul töötav vesiveski Eestis. Seda juba viimased 15 aastat. Veski ajalukku jääb see etapp aga aastaid kestva kemplusega Keskkonnaametiga, kes peab ajaloolise tegevuse jätkamist kavandatavaks tegevuseks, projektiks, mille teostamiseks ( veeloa pikendamiseks) koormatakse veskipidaja kuluka keskkonnamõjude hindamise nõudega, et „välja selgitada, kuidas mõjutab kavandatav tegevus (vee paisutamine ja veejõu kasutamine ajalooliste turbiinidega veskiseadmete käitamiseks) Natura-alasid ( kehtestati 2004)”. Kuigi esimese astme (halduskohtu) kohtunik alustas istungit mõttega, et tema tahab selle absurdse olukorra lõpetada nii, et see ei jääks pikalt kurnama kodanikku (veskipidajat), siis nii halduskohus kui ringkonnakohus leidsid siiski kohtulahendis, et KeA nõue on õigustatud ja õiglane. Asi on nüüdseks jõudnud Riigikohtusse. Kui sealt kah õigust ei saa, tuleb lihtsalt tõdeda, et ju siis täna, iseseisvas EV-s, on seadused just sellised nagu on: kõik näevad, alates kohtunikust, muinsukaitseametist, lõpetades tavakodanikuga ( aga mitte KeA) , et asi on absurdne, ebaproportsionaalselt koormav, aga vastavalt kehtivale seadusandlusele kohtuostuseks seda vormistada ei saa..