Ajalugu

Ajaloo kohta saab kõige täpsema ülevaate veskis, kui veskiemand pühendab külalise veski pika ja  keerulise ajaloo käikudesse täpselt nii palju, kui külalisel on huvi ja aega.

Hellenurme vesiveskit on esmakordselt mainitud Põhjasõja lõppedes adramaarevisjonis 1721. aastal. Sellel ajajärgul said Hellenurme mõisnikeks Bruiningkid. Nendelt ostsid 1850. aastal mõisa ära Middendorffid, kelle käes oli mõisakompleks kuni Eesti Vabariigi tekkimiseni. Middendorffidest on kõige kuulsam Aleksander Theodor von Middendorff, maadeavastaja, -uurija, lehma- ja hobusetõu aretaja, akadeemik Peterburi Akadeemias. Tema poeg Ernst Middendroff oli tuntud ornitoloog.

Hellenurme vesiveski praegune hoone ehitati mõisnike Middendorffide ajal eelmise veski laiendusena aastatel 1880-1882. Algselt asus hoones viinavabrik ja loomasööda veski, suurtes keldriruumides juustutöökoda, veski taga eraldi hoonetiivas korterid mõisa moonakatele ja kõrts. 1905. aastaks oli viinavabriku töö lõpetatud. Tööle jäid veskikivid.

Veskitest said veskipidajad

Eesti iseseisvumise järel kuulutati 1919.a. välja maaseadus, millega mõisnike vara riigistati. Nii läks ka see veski Eesti riigi omandisse. 1922.a. võtsid veski rendile vennad Karl Rudolf (veskiemand Mae vanavanaisa) ja Heinrich Veski. Veski moderniseeriti selle aja vajaduste põhiselt – osteti uued seadmed, et saaks hakata tegema valget saiajahu. Sellest ajast pärinevad püülivaltsid (`Sveitsist) , puhastusmasin (Saksast), tangulõikajad (Tartust ja Saksast) ja sõelad (Riiast, Tartust). Lihtjahuveskist sai nüüd jahu-ja püüliveski, millisena on veski säilinud üldjoontes tänaseni. 10 aastat hiljem, 1932, osteti kogu veskikompleks (teisel pool veskipaisu töötas ka saeveski) Eesti riigilt. Saabus selle veski hiilgeaeg. Veski töötas kui jahutööstus, suurvee ajal töötas ka saeveski. Veevaesel perioodil sai jahvatada aurukatla abil, mille sädemest tekkinud tulekahjust 1930ndate keskpaigas on märke näha siiani veski katuse sarikatel. Osteti juurde ka veskiseadmeid, nt 1934. aastal mannamasin, tööle pandi väike generaator valguse saamiseks. Veskist 150 meetri kaugusele, künka otsa, ehitati taluhäärber, kuhu Karl Rudolf Veski oma perega elama asus. K.R. Veski oli matemaatika õppejõud Tartus Õpetajate Seminaris ja mujal koolides ning koolide inspektor, kirjutas ja tõlkis hulga matemaatikaõpikuid. Tema vanem vend, Johannes Voldemar Veski, oli keeleteadlane ja akadeemik Tartu Ülikoolis.

Natsionaliseerimine

Värskelt riigipöörde järel tekkinud Nõukogude Eestis natsionaliseeriti tööstused kohe esimestelt kuudel. Nii natsionaliseeriti ka Hellenurme vesiveski 29.07.1940 ja allutati kohaliku tööstuse rahvakomissariaadile. Pärast sõda, kolhooside asutamise järel, sai sellest kolhoosi veski. Püülivaltsid töötasid aeg-ajalt. Põhiliselt jahvatati kivide vahel kolhoosi karjale söödavilja. Selleks lõhuti veski peaukse kohale suur, kahe poolega ukseava, et kastiauto saaks vilja punkrisse kallata ja kaks kivipaari tonnide viisi vilja päevas läbi jahvatada.

Kui veskihoone natsionaliseeriti, said veskiemanda vanavanavanemad siiski jääda oma elumajja edasi elama. 1949. aasta märtsiküüditamise eest põgenesid nad metsatallu tuttava juurde, kaasas kaks lapselast, veskiemand Mae isa 12-aastase poisina ja tädi 9-aastase tüdrukuna. 17.04.1951.a. leidis Eesti NSV Elva rajooni töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee oma istungil:

Hellenurme jahu- ja saeveski natsionaliseerimine 1940. a. ebaõiglaselt läbiviidud. Osa hooneid on jäetud veski endisele omanikule Karl Veskile, ehkki nende hoonete kasulik elamispind ületab maal ja alevites natsionaliseerimisele kuuluvate hoonete mahu. Ka pole Hellenurme jahu- ja saeveskile 1940. a. natsionaliseerimisel mingit maa-ala, mistõttu veski asub faktiliselt endise omaniku maa-alal. Kuna nimetatud olukord on täiesti ebanormaalne ja teenib endise omaniku huvisid, Elva rajooni TSN Täitevkomitee otsustab:

Hellenurme jahu- ja saeveski täiendavalt natsionaliseerida ning anda Karl Veskile kuulunud hooned koos krundiga kohaliku ja põlevkivi-keemiatööstuse ministeeriumi rajoonitööstuse valitsuse Elva rajooni  TSN täitevkomitee tööstuskombinaadile.

19.04.1951 koostati veel Karl Veski valduses olevate Hellenurme jahu- ja saeveski hoonete mõõtmise akt (Eesti Isikulookeskus, HELLENURME VESIVESKI 161229 PEREKONNALOOLINE UURIMUS. 28.10.2017).

Veskipere sunniti lahkuma ja nad läksid tagasi Tartu. Elumajja kolisid sisse kolhoosnike pered ja hiljem kolhoosikontor. Läbielamised murdsid veskiomaniku Karl Rudolfi 1953.a. suvel 69. aastaselt. Ta maeti Tartu Pauluse surnuaiale sinimustvalge lipp kirstus padja all…

Veskipere tagasitulek

Eesti taasiseseisvumise järel kuulutati välja omandireformiseadus, mille alusel endistel omanikel ja nende järglastel oli õigus vara tagasi saada. Tagastamisprotsess, mida vedas sihikindlalt praeguse veskiemanda isa Vagi (kelle lapsepõlv Hellenurmes vanavanemate juures möödus), kestis 10 aastat. Kohtuotsusega sai veskipere küll oma varad tagasi, aga maksis kompensatsiooni kolhoosi järglasele ühistule juurdeehituste kui lisandväärtuse eest, mis tänaseks päevaks on kõik lammutatud…

1994. aastal  algas taas veskis Karl Rudolf Veski järglaste aeg. Praegu töötab vesiveski muuseumina. Aastakümnetega on Muinsuskaitseameti, PRIA, Leaderi, Interregi suuremate ja väiksemate toetuste abil ning oma vahenditega ring peale tehtud katustele, ehitatud leivakoda, värkskoda, loomekoda, muuseumipood. Toestatud on keldreid, uuendatud äravoolukanali sild ja trepid, konserveeritud saeveski, üles laotud lagunenud seinu, ette pandud uusi uksi, korrastatud ja hooldatud veski ümbrus, remonditud turbiinid, sorteeritud ja utiliseeritud mõõtmatutes kogustes kolhoosiaegset prügi…

Hetkel on Hellenurme veski viimane vee jõul töötav vesiveski Eestis. Seda juba viimased paarkümmend aastat. Veskis käib külalisi ekskursioonil, veskiprogrammidel leivakojas, värkskojas, käsitöökojas, õueköögis, siin peetakse sünnipäevi, kokkutulekuid ja seminare. Suviti toimuvad kontserdid, etendused ja kinoõhtud. Õuekino augustiöös, rukkimaarjapäeval, Eesti kvaliteetfilmide ja filmitegijatega on iga-aastane suvine tippsündmus. Veski on endiselt kohtumiste ja mälestuste heietamise paik.

Veeluba viis kohtusse ja seejärel taas kohtusse

Veski ajalukku jääb 2015. aasta kevadel alanud ja hetkel jätkuv etapp kestva kemplusega Keskkonnaametiga, kes pidas ajaloolise tegevuse jätkamist kavandatavaks tegevuseks, projektiks, mille teostamiseks (veeloa pikendamiseks) koormati veskipidajat kuluka keskkonnamõjude hindamise (KMH) nõudega, et „välja selgitada, kuidas mõjutab kavandatav tegevus (vee paisutamine ja veejõu kasutamine ajalooliste turbiinidega veskiseadmete käitamiseks) Natura-alasid” (alad valiti välja 2004). Vaidlus käis läbi kõik kohtuastmed, Riigikohus andis 2021. a. jaanuaris õiguse veskipidajale ja kohustas Keskkonnaametit ise oma nõutud KMH uuringuid teostama ja selle eest ka tasuma. KeA tellis seejärel ekspertiishinnangu, kus oli visandatud ka juba kahe erineva kalapääsu variandid, mille sobimatuse üle käis arutelu ja tihe kirjavahetus teiste kaasatud ja huvitatud pooltega, sh Muinsuskaitseametiga. KeA ei pidanud oluliseks küsimustele sisuliselt vastata, soovitusi järgida ja väljastas veeloa kalapääsu nõudega 2022. a. suvel. Veskiomanik oli taas sunnitud kohtu poole pöörduma 2022. a. sügisel, sest veeloa lisanõue – esitada 31. 12. 2023..a. kalapääsu eelprojekt – on vastuolus teise riigiasutuse – Muinsuskaitseameti – seisukohtadega. Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt! Loodetavasti õiglaselt ka seekord. Täiendatud 15.02.2023