Blogi

Kuigi terve suve ja ka sügise saab kuldsete tähtedega kirjutada veski lukku, sest nii palju toredat on toimunud veski sees ja veski ees, veskile ja veskiga, ja eile oli õpetajatepäeva väga meeleolukas külastus ja üleeile oli leivateo õpituba hommikul ja ummiknõuõpituba õhtul, ja üleüleeile oli üks sünnipäev koos kontserdiga, on üks huvitav päev olnud siin veskis 6. oktoober 2021, kui veskiemand veetis veskis tervelt 9 tundi jutti. See fakt iseenesest ei ole kah midagi erilist. Ennegi pikalt veskile asjatama jäädud. Aga ootamatud kohtumised panid taaskord mõtisklema, et veski on endiselt kohtumiste ja kokkusaamiste koht nagu vanal ajal. Hommik algas leivateoprogrammiga ühele Tartu kooli lastegrupile, kus alguses tundus, et lapsed lihtsalt lähevad lendu, millele aitas kaasa ka tugev soe sügistuul, ja asjatavad vaid omi asju, lõpuks aga istusid kõik vagusi leivakojas ja kuulasid veskijuttu veskikojas. Vahepeal tuli aga veskisse vanahärra Põlvast, kes olla siinse möldri Sommeri poeg. Ja jutt käis 70 aasta tagusest ajast Hellenurme veskis… Tal oli kaasas isegi isa pilt. Selline lugu!!! Vahetasime kontakte ja ta lubas rääkida veel igasugu lugusid, mida mäletab. Peagi saabus 10 last Palupera koolist kodundusringi. Tegime õunakrõbedikku, pikkisime pihlakaid ketti, vaatasime veskis odratera puhastasmist, katsime kauni sügisese laua ja mekkisime õunamaiust vahukoorega nagu uhkes restoraanis nagu ütlesid lapsed. Siis aga saabus veskisse Lõve veski viimase möldri poeg, kes tuli uurima kas linnaseid saab jahvatada, no ei saa kahjuks, aga jäime hoopis veskilugusid jahvatama ja selgus, et ka tema on siin jahvamas oma isaga käinud! Ja vahetasime taas kontakte. Siis kopsis uksele üks paar Pärnust, kellele kah veski ära näitasin. Vahepeal lõpetas töö naaberküla Argo, kes 16 tunniga tegi imelise kividest veerenni veski ette, et vesi ikka uutest plekkveerennidest õige suuna leiaks, mitte enam vundamenti ei uuristaks! Küll see töö oli ilus! Ja 16 tundi ei jagunenud mitte kahele tööpäevale 8 ja 8, vaid 12 ja 4. Ka parandas ta eelmisel nädalal veski fassadil suure seinaaugu ära, mis oli veskiemandal hingel olnud juba aastaid, aga lihtsalt ei leidnud tegijat, kes viitsiks nokitseda, sättida, passitada, leiutada… Imeline, ma ütlen imeline, lausa vaimustav töö!!!!…. Ja see tuul puhus nii, et kollased lehed lendasid veski ees lausa risti. Pealelõunal jõudis kohale meie ainus ja truu muusikust veskikunde, kes regulaarselt oma kasvatatud rukist siin jahvamas käib ja seda oma tuttavatele jagab! Tema rukki järel sai läbi lastud ka paar kotti otra! Homme hommikul võib odrajahu putru teha! Mäletan, et kadund Harri ajal tegin ikka värskest kolust kukkunud soojast jahust kohe Leivakojas odrajahukörti, mida siis koos helpisime hapukoore või võiga. Küll see oli hää, mulle lihtsalt maitses, Harrile tuletas vanu aegu meelde. Nüüd siis tuletab ka mulle vanu aegu meelde, neid, mis veskis koos Harriga veedetud. Tegelikult tuleb Harrist juttu pea igal ekskursioonil. Ma loodan, et ta muheleb oma halli habemesse seal kusagil kaugustes ja tervitab oma ainuomase käeviipega meid kõiki…

Siia hakkab veskiemand kirjutama siis, kui tunneb, et midagi olulist ja huvitavat on veskihuvilistele jagada. Ka aega, viitsimist ja inspiratsiooni peab olema. Küll seda kõike tuleb ja saab! Parasjagu ja õigel ajal!

• 

Karantiiniblogi 16.04.2020

Tänasida toimetused viska homse varna!

Nüüd, kus koroonaviirusest põhjustatud karantiin on muutunud juba tavapäraseks normiks ja kõik sellest räägivad uudistes, sotsiaalmeedias, uuest, pealesunnitud elukorraldusest pilte jagavad, kirjutan kah siia mõned mõtted, mis selle kuuga on tekkinud. Ühtlasi harjutan weebi kolinud turunduse- ja meediakoolituse ülesandeid, järgides igasugu nippe, mõõtmisi ja õpetusi on-line´s koolitajalt Marko Medar.

Kõige huvitavam on see, et mingeid kannatusi nagu ei ole ja elukorraldus kah nagu muutunud ei ole peale selle, et veskis sees külalisi ei käi ja kõik broneeringud on kas tühistatud või edasi lükatud… Kodukontor on kodus nagu enne, tööd kodus ja veskis olemas nii nagu enne, olenemata aasta-ajast. Mingi teadmine ja veendumus (ajaühikuta), et kunagi keegi ikka taas tuleb… Seega ehitame, sätime, koristame, istutame, lõikame, peseme endiselt selleks, et külalistel huvitav, põnev, mugav oleks. Et endiselt eksisteeriks selline vaatamisväärsus Lõuna-Eestis nagu Hellenurme Veskimuuseum, ajalooline vee jõul töötav veski koos igasugu muude pakkumistega. Eriolukorra lõppedes ei pea muidugi ainult veski pärast siia kanti tulema! Elva vallas põnevaid kohti teisigi!

Kuna ajaühikuid ei ole, siis ei vaata ka kella eriti ja kuupäevad kah juba sassis. Teen endale seatud töid ja ülesandeid nii, kuis jõuan ja siis, kui viitsin. Seega, on au sisse minu jaoks tõusnud uus vanasõna: tänasida toimetused viska rahulikult homse varna! Vahet pole, kas kodulehte kõpitsen täna või homme, riisun täna või homme, leiba teen täna või homme jne. Ka ei tunne ma sotsiaalset isoleeritust, sest kõik kanalid on lahti ja puhtfüüsiliselt ei saa tunda üksindust, kui kogu aeg pere ümber on, kellele ja kellega mitu korda päevas süüa teeme, õues või toas askeldame. Isegi siis ei tunne üksindust, kui igaüks oma ekraani taga oma toas toimetab. Aegajalt ongi hea omaette olla. Laps kooli – ja suhtlusasju, mees töö- ja hobiasju, mina töö- ja sotsiaalsuhtluse asju ajamas. Viimasel teemal lõbustasin end ühe toreda peopildi jagamisega näoraamatus ja sellest täiesti piisas kohe pikaks ajaks. Vastupidiselt praegusele kodusele elule (kodus me oleme ju kõik), oleme seal kenasti “lille löödud”, pidu oli uhke, kleidi kaunid, suud punased, laike sadas sadu! Suurepärane enesetunne tekkis (laigid kui hapnikumaskid positiivse enesetunde jaoks:D) ja kindel teadmine, et pidusid tuleb veel. No küll tuleb! Ka sattus Maahommiku saatelõik veskist just eriolukorra ajal eetrisse (salvestati 23. veebruaril ehk paar nädalat enne EO). See tähelepanu, mis ERRis näitamisega kaasneb, on boonus, mida isegi ei saa mõõta. Ja eks tagasisidet tuleb veel aastaid nagu on juhtunud juba varemgi – veskit külastades tuletab mõni siiani meelde saadet Elolinõ, Contraga ja see tehti aastal 2006 või siis Kukumäega saates A ja O. Suur tänu igal juhul Maahommikule veskit leidmast, tulemast ja jäädvustamast! Selline tähelepanu veskile on mõõtmatu turunduslaks:) Google analytic arvudes oli see 470 kodulehe külastust 4. aprillil! Uuh! Tore!

Terve eriolukorra aja on mind aegajalt kiusanud vaid mõte, et millal jõuan uute hobidega tegelema või sahtleid sorteerima hakata või rabasse jalutama minna või veebrikontserte vahtima jääda “nii nagu kõik teised”. No tõesti, millal? Tegemist siiani niigi, et tulevased kallid külalised veskielu nautida võiksid veel rohkem kui seni. Valminud on õueköök, kus koos kokkama saame hakata. Prioriteediks saavad söögid, mida sees nagu eriti teha ei tahaks, aga õues tekitab lenduv söögilõhn vaid ja ainul meeldiva tunde – praadida kala (mmm, nt silku rukkijahupaneeringus) või liha ( mmmm, nt loomalihasteigid pooltoore ja mahlasena otse taldrikule) või siis pannkoogid ( kui ikka veskijahust ja puupliidil, siis elamust kommenteerida polegi vaja:). Lisaks on õueköögis ka cob-ahi, kus igasugu pizzasid küpsetada saaks, ikka nii, et külaline ise teeb ja valib, mida täidiseks soovib. Pilte õueköögist vaata galeriist!

Ka on valmimas Värkskoda, kus puutöö õpitubasid plaanisime tegema hakata juba aprillis, ja Loomekoda, mis iseenesest on nii ilus ruum, et võiks lihtsalt istuda ja vana ja korrastatud interjööri (koobaltsinise portega krohv!!) nautida, kuigi plaanitud on sinna muuseumipood ja käsitöökoda kangastelgedega sisustada.

Kevad tuleb visalt, mis ongi tore, et ta ei jõuaks enne päriselt kohale, kui eriolukord on lõppenud! Kohtumiseni siis veskipeal! Ega´s muud! Olge terved!